20 aastat Tuulte Roosi lasteaeda

Algus…

20.aprillil 2010 a. tähistas linna piirile ehitatud lasteaed 20. sünnipäeva. Lasteaia lugu sai tegelikult alguse mitu aastat varem, kui Saaremaa suurima kalurikolhoosi „Saare Kalur“ juhatus eesotsas Aldur Pitkaga otsustas oma tuleviku siduda Musumännikuga. Siia olid ehitatud esimesed korterelamud oma töötajatele. Noored pered vajasid lasteaeda. Nii küpseski otsus rajada elamute lähedale metsatukka vajalik hoone. Projekteerimine sai hoo sisse 1986.aastal. Tööle võetud lasteaiajuhatajana oli mul ainulaadne võimalus teha koostööd nii arhitekt Arvi Aasmaaga, kui kõikide teiste ehitusega seotud inimestega. Alati leidsin tuge ja toetust kolhoosi ametiühingu esimehelt Jaan Lemberilt. Projekteerijad olid koostööaltid, arvestasid väga palju juhataja soovidega. Minul ainulaadne võimalus ellu viia seda, mida pidasin tol ajal ideaalseks.

Ajad olid keerulised, aga huvitavad.

Lasteaia projekteerimine ja ehitamine sujusid käsikäes, kord üks ees ja teine järel, siis jälle vastupidi. Ehitati nii, kuidas rahad lubasid. Perestroika tõi kaasa lühiajalise ehituse konserveerimise, mis tähendas ehitajate lahkumist objektilt teadmata ajaks. Laulva revolutsiooni aegadel jätkusid ehitustööd. Muutused ühiskonnas kogusid tormakaid tuure, kuid ka lasteaed oli kohe-kohe valmis saamas. Avamise päevaks, 20. aprilliks, olid nii ehitajad kui aasta alguses tööle võetud lasteaiapersonal andnud majale viimase lihvi. Kõige tähtsamad- lapsed – olid koos emade-isadega kell 12 platsis. Head soovid uutele asukatele andsid kaasa nii „Saare Kaluri“ esindaja Väino Kruuser kui haridusosakonna juhataja Veli Varik. Lasteaia õnnistas Laurentiuse kiriku õpetaja Jaan Tammsalu.

Lapsed, rühmad

Avatud Põduste lasteaed oli mõeldud kuuele rühmale ja 145-le lapsele. Algul oli rühmas 15 last, hiljem suurenes lasteaeda vajavate laste arv ja suurenesid rühmad. Kahekümne aasta jooksul on palju muutunud. Lasteaia algusaastate lapsed olid vaiksemad, tagasihoidlikumad, kuid toimekad. Tänapäeva laps on julgem, paljud on koos vanematega rohkem ringi reisinud kui nende õpetajad, seega on lapse silmaring avaram, teadmisi saab huvi korral täiendada väga atraktiivsete raamatute kaudu. Juba paariaastane põnn võib olla tõeline isiksus. Miinuspoolelt vaadatuna on lapse füüsiline vastupidavus ehk madalam kui paarkümmend aastat tagasi. Siis tuldi lasteaeda jalgsi või bussiga, praegu sõidab valdav enamus väravasse, mõni isegi treppi. Rahulolematust tekitab parkimiskohtade vähesus tipptundidel. Ehituse ajal ei osatud prognoosida nii kiiret elu-olu paranemist. Auto peres oli pigem ebatavaline. Nüüd on mõnes peres mitu autot. Kas need mugavused toovad tulu ka lapse (ja mitte ainult!) tervisele? Meie lasteaia lapsed peaksid küll hea füüsilise koormuse saama. Liikumistegevused metsas, õues, lisaks 2 korda nädalas ujumine ja kord rütmika, arendavad lapse vastupidavust. Boonusena värsket männimetsa õhku. Õppetegevuste organiseerimisel väldime teadlikult laua taga istumist ja püüame teadmisi-oskusi – harjumusi lapsesse istutada märkamatult mängu käigus. Lasteaedniku jaoks parim on lapse vastus emale-isale päeva tegemiste kohta: mängisin. Mängideski saab kooliks vajalikud oskused kätte, seda on kinnitanud koolidelt saadav tagasiside: meie lapsed saavad hästi hakkama. Meile ja koolile on oluline, et laps ei hiilgaks ainult oma vaimsete teadmistega, vaid oleks kaaslasi arvestav, tähelepanelik sõber, oskaks käituda erinevates olukordades ennast ja oma vanemaid häbisse panemata. Meie õpetajatele on nende kasvandike käitumine üsna sageli rõõmu valmistanud ja pannud tehtud töö üle uhkust tundma. See on ütlemata hea tunne! Ühtviisi mänguhimulised on lapsed olnud läbi aastate.

Jälgime „OMA“ laste arengut kooliski- tunneme rõõmu nähes nende pilte kooli autahvlil, lugedes ajalehest nende edusammudest spordis, aineolümpiaadidel..

Oleme koos lastega õnnelikud, sest valdaval enamusel meie lastel on kodu, kus nii ema kui isa ja õde-vend.

Personal

Lasteaia komplekteerimisel töötajatega ei olnud erilisi probleeme, kolhoos pakkus häid töötingimusi ja uus maja meelitas. Mitmed kolhoosis töötanud inimesed olid oma põhitöö kõrvalt omandanud lasteaiaõpetaja kutse kaugõppe teel. Meil oli aega koristustööde kõrval üksteist tundma õppida ja ühtsed põhimõtted ning reeglid paika panna. Nii olime kõik üksmeelselt kokku leppinud, et lapsesse suhtume ausalt ja lugupidavalt, tema eripära ja individuaalseid omadusi arvestades. Meile sobisid Eesti tunnustatud pedagoogikateadlase Johannes Käisi põhimõtted: looduslähedus, koduse, erinevaid tegevusi ja last arendavat aktiivset suhtlust pakkuva keskkonna loomisega tulid hästi toime pedagoogid, eestlaste kultuuritraditsioonide ja esivanemate vaimuvara väärtustamiseks aitasid kaasa ühiskonnas toimunud muutused.

Käisime tutvumas teiste lasteaedade tööga ning noppisime huvitavaid ideid ja mõtteid kõikjalt. Oli aeg, kus poelettidel haigutas tühjus. Õppevahendeid tegid õpetajad ise põlveotsas. Meie lasteaia rühmade töötajatel oli õnn osaleda hr Sorose rahastatud täiendkursusel. Hea Alguse koolitus andis huvitavaid ideid. Ise katsetades ja kogedes on parimatest parimad võtted tänaseni kasutusel. Õpetaja peab uskuma ise enda ettevõtmistesse, suutma panna vaimustuma lapsed, andma kindlustunde emadele-isadele, et see, mida lasteaias teeme on lapse arengule toeks.

Juhatajana olen õnnelik, et saatus on mind kokku viinud nii nutikate, andekate, südamlike ja oma tööd hästi teha tahtvate inimestega. Inimesed on meie lasteaia suur väärtus. Hinge kosutavad on hetked, kui käin rühmades, hooman juba uksel positiivse meeleoluga laetud õhustikku, leian eest tegutsevad lapsed ja nende hulgas märkamatuks jäävad õpetajad- õpetaja abid. Kogu personal on terve, igaüks teeb oma igapäevast tööd, ruumid on puhtad, hoolitsetud, mis sest, et ajahamba puremise märke ilmutavad. Köögi poolt levivad kodused toidulõhnad. Avatud aknast kostub kevadiselt elav linnulaulusädin, päikesekiirtes väreleb puhas männimetsaõhk.

Aastaid tagasi leidsime just meie stiili ja põhimõtteid kokkuvõtva mõttetera: Mitte see, mida sa mõnikord teed, vaid see, mida päevast päeva teed on määrav. (Jenny Craig)

Lapsevanemad

Kõik me muutume aegade jooksul. Üheksakümnendatel olid lapsevanemad üliõnnelikud, et said oma pesamunadele kodulähedase ilusa lasteaia. Aeg kulges rahulikumalt kui tänapäeval. Tänane lapsevanem on väga huvitatud oma maimukese arendamisest, nad on ise palju lugenud, targad ja soovivad oma lapsele kõige-kõige paremat – ja mõnikord pingutavadki üle. Unustades, et laps on laps ja tal ongi õigus lapsepõlvele. Mänguline päev lasteaias on lapse jaoks töö. Ja üliaktiivne rüblik ei tahagi õhtul millegi muuga tegelda, kui pugeda oma ema-isa kõrvale, rääkida päeva muljetest ja kuulata rahulikult mõnd imelist muinasjuttu või teha üks lauamäng isaga, emaga, õe või vennaga…

Iga algus on raske. Lasteaeda tuleva lapse emal-isal on suur mure, kuidas laps hakkama saab. Meie pikaajalised kogemused näitavad, et rühmapersonal saab uute lastega kiiresti sõbraks, aga lapsevanemate usalduse võitmine võtab aega. Kindel on, et vanemate positiivne hoiak toetab lapse kiiret kohanemist.

Muutunud nõudmised on koostöös lastevanematega kaasa toonud uusi töövorme. Arenguvestluses lapsevanemaga avanevad nii emad-isad kui õpetajad, räägitakse kõigest, ausalt ja avameelselt.

1998.aasta sügisel ellu kutsutud mängurühma tegevus pakub huvi tänastele vanematele ja lastele. Tõsi ta on, mängurühmas käinud lapse kohanemine lasteaiaga sujubki valutumalt. Laps tuleb juba tuttavatesse ruumidesse, mõni töötaja on talle teada.

Iga pere teab, mis hindamatu väärtus on vanaemade-vanaisade lähedalolek. Oleme vanavanemad kutsunud lasteaia pereüritustele, eriti meeldib neile meie laste jõulukontsert, kus on alati palju kuulajaid-vaatajaid.

Lõpetuseks

Lasteaiast on tänaseni kooli läinud 430 last. Sel aastal lisandus neile veel 23. Meie oleme kindlad, et oleme teinud kõik endast oleneva, et meie lapsed saaksid elus hästi hakkama.

Soovin meie lastele, nende peredele ja töötajatele rõõmsat meelt, head tervist, põnevaid ettevõtmisi paljudeks aastateks. Palju õnne, Tuulte Roosi Lasteaed!

Helle Karu, juhataja