Lasteaias toimunust

(18. märts 2019)

16. märtsil käisid Tuulte Roosi lasteaia lapsed  Leisi ujula lahtistel meistrivõistlustel ujumises. Meie lasteaia lapsi osales kokku 10. Võistlesime kuni kümne aastaste laste vanusegrupis. Medaleid seekord koju ei toonud, aga saime väga hea võistluskogemuse ning suurepärase teadmise, et meie lapsed saavad sügavas vees väga edukalt hakkama.
Uute ujumisteni!
Kristiina
Ujumisõpetaja

(4. mai 2018)
EV100-teemalised tegevused Karikakra rühmas
Selleks, et jõuda Eestimaa 100. sünnipäevaks toimetused tehtud, alustasime juba jaanuari alguses vaibakudumisega, mis nõudis lastelt osavust ja kannatlikust. Meie majas on olemas suured kangasteljed, mida saime uurida. Vau-efekt oli laste jaoks suur. Laste kootud kaltsuvaip ehib sini-must-valgete triipudena nüüdseks nukumaja.
Sada aastat on lasteaialapse jaoks hoomamatu aeg. Selleks, et seda natukenegi selgitada, tegime nendega koos lillemotiividest seinapildi. Iga laps lõi augurauaga nii mitu lille välja, kui vana ta oli, ja kleepis lilled alusele. Ühistööna valmiski 100 õiega seinapilt, mis ehib meie rühma terve selle aasta. Järgmise aasta veebruaris lisame ühe õie juurde.
        

Pidupäeva eel tuli loomulikult ka torti teha. 100 osast koosneva sünnipäevatordi mõtte saime internetist. Iga laps sai endale kindla ülesande ja vaatasime koos üle, kui mitu piklikku, lapikut või ümmargust magusat detaili tuli igaühel küpsetada. Värvideks ikka sini-must-valge. See töö oli meeliköitev ja nõudis üksteisega arvestamist. Lapsed rääkisid palju oma  sünnipäevade kogemustest.
Mikk Marttile tuli ka luuletuse loomise mõte. Kaisa sai sellest samuti innustust. Kaisa ja Miku luuletus kõlaski lasteaias Eestimaa 100 pidulikul sünnipäevaaktusel.
Mosaiikpilti „Süda“ ja Eesti lippu meisterdades väljendasime üheskoos oma armastust, hoolivust ja tarkust Eestimaa vastu. Eestimaa kaardi uurimine ja Eestimaast vestlemine oli samuti järjepidev, päevast päeva kestev tegevus. Laste üks meeldejäävamaid emotsioone kaarti vaadates on praamisõit.

Karikakra rühma õpetajad Helle ja Ly

(13. september 2017)
Veega SÕBRAKS
2016/2017 õppeaastal liitus Tuulte Roosi lasteaed rahvusvahelise projektiga “Õpime ujuma”. Projekti eesmärgiks on õpetada lapsi ujuma läbi mängu,kartuseta vee ees ning seda kõike teha turvalises keskkonnas. Nimelt on vajadusel täiskasvanu lastega vees, seda eriti esimestes tegevustes ning ta näitab kõike ette, et lapse näeks täpselt, mida ja kuidas tegema peab. Tänu lasteaia ujula turvalisele keskkonnale, on ka laste õppevõime tunduvalt suurem ning julgus proovida uusi võtteid.

       

Läbi lasteaia aastate õpitud ujumisoskuste proovilepanek toimus kooliteed alustavatele lastele kevadel, kui mindi Rüütli Spa suuremasse ja sügavamasse basseini oma oskusi katsetama. Sooritades vastavalt võimetele ujumistesti, said lapsed vastava oskuse märgi ja diplomi hea õpiedukuse eest. Lisaks veel mõnusa veepäeva koos lasteaiakaaslastega.

Ujumisõpetaja Kristiina Piipuu

(15. detsember 2016)
JÕULUPIDU METSAS LASTEAIA PERELE
Juba novembrikuu keskel hakkas grupp päkapikke üheskoos nõu pidama, kuidas korraldada Tuulte Roosi lasteaia perele metsas üllatuste jõulupidu.
Päkapikud tegid usinasti tööd, said vahepeal kokku, vahetasid häid mõtteid ja tegid ettevalmistusi. Kokkulepitud päeval olid Tuulte Roosi lasteaia viie rühma lapsed (vanuses 3-7 a.) ja õpetajad oodatud õigel kellaajal metsa veerde, et alustada rühm haaval üllatuste retke. Teed juhatasid okste külge riputatud punased päkapikumütsid ja radasid ääristavad teeküünaldega purgilaternad. Retke alustasid esimestena koolieelikud ja lõpetasid 3-aastased lapsed.
Esimesena kohtuti südamliku ja armsa päkapikuga, kelle nimi oli KALLIPIKK. Tema avali käte ja kaisutamisvalmis süle rüppe mahtusid ära nii väiksed kui suured. Kallipiku kaisudel oli sees soe tunne. Kaisudest paranes enesetunne ja kadus nukrus isegi nii, et õnnepisar silmanurka tilksatas.
Kallipikk juhatas rühmad edasi järgmise päkapikku juurde, keda kutsuti METSAJUSSIKS. Tema hoolitseb metsa eest iga päev – valvab, et mets metsa ei läheks. Ta on loomade ja lindude sõber. Jussi kulm
läheb siis kipra, kui ta maast mõne hooletusse jäetud kribu-krabu prügitüki leiab. Lastele andis sõbralik Metsajuss kaasa prügikoti prügi jaoks ja puuhalu oma sõbrale Magusameistrile viimiseks. Seejärel juhatas ta lapsed järgmisele teeotsale. Seda teed mööda jõudsid lapsed KOMMIKALLURI juurde, kes on samasugune osav ning nobe hiilija, nagu tema karvane kass. Kommikalluri ülesandeks on täita laste sussid magusama kraamiga. Õigeid susse aitab tal leida hea nina ja kassist abimees, kes pimedas teraselt näeb ja teed juhatab. Lasteaialapsed said suu Kommikalluri juures magusaks ning saadeti uuesti teele. Rada viis edasi TORISEJA juurde, kes algul oli väga kuri ja tujukas. Siis leidis ta puu alt vitsakimbu ning sai aru, et see oli mõeldud talle halva käitumise eest. Toriseja lubas oma käitumist parandada. Ta muutus lahkeks ja sõbralikuks ning juhatas lapsed edasi järgmise päkapiku juurde. MAGUSAMEISTER juba ootaski külalisi – metsaalune lõhnas magusasti piparkookide järele. Kuid koogid vajasid veel jahtumist ja lapsed said ülesandeks viia metsa loomadele süüa. Peagi tuli aga tagasi pöörduda, et üheskoos laulda ja piparkookidega keha kinnitada.
Samal ajal läksid Kallipikk, Metsajuss, Kommikallur ja Toriseja metsateed mööda vastu Jõuluvanale, kellel oli vähese lume tõttu päris raske kingikottidega kelkusid sikutada. Päkapikud tervitasid taati, kuigi
Toriseja jõudis siiski poriseda, et miks see küll ennast nii kaua oodata lasi.
Elevuses lapsed tervitasid Jõuluvana ning kuulasid tema reisimuljeid.
Üheskoos mängiti ka mõned mängud. Kingikotid ootasid kelkudel jagamist ning rõõmsa ärevusega sai iga rühm selle laulu või luuletusega lunastada. Lisaks tehti Jõuluvanaga koos ühine foto mälestuseks. Peale seda mängiti veel ühismäng, mille saatel tuligi Jõuluvana taas teele saata – mujalgi ootasid lapsed kingipakke. Lasteaiapere asus mööda metsarada tagasiteele, et oma rühmades saada pihku krabisev maiustustekott. Sellel päeval oli lõunauinak eriti magus….

Nurmenuku rühma õpetaja Katrin Pilden

(oktoober, 2016)
12. oktoober oli Kellukese ja Meelespea rühma lastel üks tore päev – lapsed osalesid Angla Pärandkultuurikeskuses leivapäeval. Bussisõit on alati põnev, kell 10.00 olime juba Tuulikumäel, kus meid võtsid vastu toredad töötajad. Kõigepealt tutvusime vana – vanemate töövahenditega – väike käsikivi, leivalabidas ja kohviveski, seejärel mõstatasime mõistatusi ja lapsed said veidi töödki teha.
Ees ootas vilja jahuks jahvatamine – peremehe (Karl – Gustav), perenaise (Lisandra) ja möldri (Ott  Herman) koostöös tõsteti viljakotid kärule ja kõik koos mindi veskisse. Kotid kinnitati köie külge ja tõmmati üles veskisse.

       

Teel Kotlandi veskisse kohtuti koduloomadega. Veskis oli suur käsikivi, mida 4 – 5 last proovisid ringi ajada. Lapsed mõistsid, kui raske oli vanasti tööd teha, kõik tuli oma kätega teha. Tagasiteel võtsid lapsed juba jahuks jahvatatud kaerakotid ja koos suunduti trahterimajja tagasi. Lapsed jaotati kolme gruppi. Üks grupp hakkas pannkooke küpsetama, teine grupp tegi küüslauguleivakesi, millele pandi ürdisool ja purustatud küüslauk ja siis ahju küpsema. Kolmas grupp tegi ahjuõunu – õuna keskele tehti auk, sisse kaneeli ja suhkrusegu ja siis ahju küpsema. Kuniks toit ahjus, said lapsed joonistada ja mängida ringmängu “Merre – maale”.
Selle ajaga olid kõhud jõudnud tühjaks minna ja ahjust tulid ka head küpsemise lõhnad. Vahepeal olid töötajad jõudnud laua katta. Küll maitsesid oma küpsetatud toidud hästi. Kõrvale pakuti sooja mahlajooki.
Lpased tänasid Angla rahvast sooja vastuvõtu eest ja algaski tagaissõit lasteaeda. Bussis jagus muljetamist kauemaks.

                                      Kellukese rühma õpetaja Sinaida Koppel

(22. september 2016)
Sügis pannud pihladele kaela
punapärlikee,
kalland kaselehtedele
kolla-kulla värvi vee.
Puistab õunad puudelt alla
päevast killu ööle viib.
Koltund lehti pilla – palla
pakub mänguks meilegi…
Märkamatult on möödunud suvi ja käes ongi sügise sünnipäev.
22. septembri hommikul on lapsed ootusärevuses, sest minnakse kõik koos lasteaia hoovi männitukka sügist tervitama.
Õpetajad Merle, Anne, Lea ja Kerdi olid end maskeerinud vahvateks metsaelanikeks – hiireks, oravaks, rebaseks, karuks. Õue tulles leidsid lapsed rebase kodu, aga kedagi ei olnud. Aga siis saabuski linnast rebane, kes ostis endale uue keedupoti ja kaunid sipelgakõrvarõngad. Koos lastega imetleti uut potti – kaane peal punane nupp ja külje peal sügisandide pilt.
Aga kordamööda saabunud külalised laitsid rebase uut keedupotti. Rebane
muutus väga kurvaks. Ta ei mõistnud sellepeale muud teha, kui hakata rõõmusuppi keetma. See sai väga maitsev! Lapsed said teada, et suppi tuleb keeta rõõmsas tujus ja sisse panna ka killuke armastust. Edasi ootas lapsi üllatus ja ühiselt mängitud lõbusad mängud.
Sünnipäev sai peetud ja meelde tuletatud tarkusetera:
“Ära tee teisele seda, mida endale ei soovi.”

                                           Kellukese rühma õpetaja Anne Lember

(kolmapäev, 25 mai 2016)
Tuulte Roosi Lasteaia laps ujub!

Ujumisoskus on paljudest teistest oskustest olulisem. Sellest võib sõltuda vees ellujäämine. Meie lasteaed on Kuressaare linnas teatavas eelistuses. Saame tänu basseini olemasolule teha endastoleneva, et lapse veega sõbrunemine on kiire ja täidetud rõõmudega!
Õppeaasta lõpus on traditsiooniks saanud „Veemänguasjade päev“. Kaasavõetud mänguasja ainsaks tingimuseks oli tõsiasi, et see on basseinist väiksem. Rõõmu ja lusti oli palju!
Igakevadine „Karikaujumine“, mille käigus selgitame sügisel kooliminejate seas kiireimad tüdrukud – poisid, toob kaasa väikse närvikõdi, elevuse ja enamuses soovi olla parim. Selles võistluses kaotajad puuduvad, sest ujumisliigutuste sooritamisest mistahes viisil on väiksele inimesele vaid kasu.Boonuseks on võitjatele karikad ja diplomid!

Tänavused parimad on Melani Maripuu ja Andris Oja.
Kõikidele lastele jätkus pidulikul autasustamisel ujumise tunnistusi ja üllatusi. Ühislaulmine ja üksteisele heade soovide edasiandmine lõpetas meie ühise ujumise õppeaasta, et omandatud oskusi kasutada juba suvel – välitingimustes.

Ujumisõpetaja Ülle Räim

(neljapäev, 17. märts 2016)
Tüdrukute nädal Võilille rühmas

  1. märtsist 11. märtsini oli Võilille rühmas välja kuulutatud tüdrukute nädal. Esmaspäev algas vestlusringiga. Teemadeks: tüdrukud ja naised, tööd ja toimetused kodus, erinevad ametid, kus naised töötavad.
    Teisipäeval oli meil külas Oskari ema Ines, kes on juuksur. Ta rääkis huvitavaid asju juustest, nende hooldamisest ja hoidmisest. Tema seletusi ilmestasid kaasavõetud juuksehooldusvahendid ja töös vajalikud tarvikud.
    Neljapäeva hommikul olid tüdrukud väga elevil, sest välja oli kuulutatud esinemisvoor, mis toimus saalis. Alustuseks iga esineja tutvustas ennast ja siis esines millegi selgeks õpituga. Oli nii laule kui luuletusi ja ka üks sportlik trikk. Poiste poolt oli tüdrukutele üllatus luuletuse näol, iga tüdruk sai õhupalli, sokolaadist südame ja poiste joonistatud kaardi. Üritus lõppes Elisabethi küpsetatud küpsiste ja kommidega maiustamisega.
    Reedel võtsid tüdrukud kaasa nukud -nukke oli vanuses 30 – 40 aastat ja nooremaid.Kõik teadsid ka oma nukkude kohta midagi rääkida.
    Nädala kokkuvõtet tehes olid kõik väga rahul. Poisid kiitsid tüdrukuid julguse ja tubliduse eest, tüdrukutele meeldis poiste tehtud üllatus.
    Poiste ühine mõte nädala lõpus – tuleks see poiste nädal ometi rutem!

                             Võilille rühma õpetajad Koidu Jalak ja Külli Laum


(teisipäev, 15. detsember 2015)

Väärtuskasvatuse konverensilt.
Tuulte Roosi lasteaed  „Hea lasteaia rajaleidja  2015“ tiitli omanik.
10.-11.detsembril toimus Tartus Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud väärtuskasvatuse konverents juba 8. korda. Konverentsi teemaks oli „Hea kool kui väärtuspõhine kool. Kuidas kujundada ettevõtlikku eluhoiakut?“   Konverentsil toimus  juba kevadel välja kuulutatud  konkursile “Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ esitatud tööde  tunnustustamine.
Tuulte Roosi lasteaed esitas konkursile töö teist korda. Meie õppealajuhataja Tiina Martinsoni eestvedamisel õpetajatest arendus-töörühmaga koostatud konkursitööd tunnustati taas tiitli ja logoga „Hea lasteaia rajaleidja 2015“.Tunnustust jagati hea töö eest lasteaia arendamisel, pöörates tähelepanu iga lapse individuaalse arengu toetamisele koostöös eri osapooltega. Meie lasteaiale tõi tunnustust erinevate metoodikate rakendamine väärtuskasvatuses ja põnevad  traditsioonilised tegemised.
Tänan Tuulte Roosi lasteaia töötajaid, lapsi ja lapsevanemaid, kes oma tööga ja ettevõtmistega on andnud põhjust sellisel suurepärasel konkursil üles astuda. Arendustöörühma liikmeid, kes aitasid kaasa  materjalide kogumisel ja Tiina Martinsoni, kes paberikuhjast eraldas terad sõkaldest ja meie igapäevatööd ennast analüüsivaks sisukaks konkursitööks  vormis.

Rahulikku jõulukuud kõigile!
Helle Karu
direktor

(esmaspäev, 9. november 2015)
Oma silm on kuningas
„Kuldkalad!” hüüdis Kerton, kui ta suitsuahju uksest sisse piilus. See meenutus toob naeratuse suule.
29. oktoobril oli meie rühmal suurepärane võimalus külastada Tiina Mai kalakoda Nasval, Tihemetsa talus. Päike paistis ja tõepoolest, kui Tiina laste saabudes suitsuahju ukse lahti tegi, oli terve ahi kulda täis. Ahjus olid suitsutatud kilud!
Iga laps sai ise endale sprotikonservi teha. Nad lõikasid kääridega, ladusid kalad karpi, lisasid Tiina juhendamisel maitseaineid ja kirjutasid oma nime kaanele. Kalade karpi ladumine oli loogilist mõtlemist nõudev käsitöö. Hiljem said lapsed valmis sprotikonservi endaga koju kaasa võtta.
Lisaks tutvustas Tiina lastele kalurite hommikust kalasaaki – räime ja kilu ning kuidas neil vahet teha, tindikala, mis lõhnas kurgi moodi, ahvenat, mille uime järgi saab aasta kõige külmemaid kuid ennustada, lesta, röövkala unemudilit ja haugi ning selle suud ja keelt. Need kõik olid haaravad lood.

     

Õues nägid lapsed veel ka kalavõrke, mõrdasid, ankrut, mereadru ning agarit, millest tehakse marmelaadi. See kõik oli ütlemata põnev!
Meie huvitav päev sai teoks tänu Gertruti ema Kristelile, kes väljasõidu organiseeris, ning Otto ema Kristile ja Krisi ema Angelale, kes viisid lapsed autodega Nasvale.
Karikakra rühma õpetaja Ly Pultsin

(reede, 2 .oktoober 2015)
Sügisene põõripäev Tuulte Roosi lasteaias
Ühel veidi tuulisel, aga päikeselisel kolmapäeval jalutasid lapsed Musumänniku parklasse, kus neid ootas muusikaõpetaja Esti. Koos puhuti üks suur palliring ja mängiti ringmängu. Aga siis märkasid lapsed pöösaste vahel Oravat. Ta oli puuokste vahele riputanud sildi “Sünnipäev”.
Orav jutustas lastele, et suvi sai läbi ja just täna algab sügis. Seejärel andis ta igale rühmale seenepildi, mille teisel küljel oli mõistatus. Lahendust tuli otsima hakata aga juba lasteaia hoovist. Mõistatus juhatas lapsed erinevate puude juurde.
Õunapuu oli kurb, et tema küljes sel aastal nii vähe õunu on ja ta palus lastel templitrükis õunu pildile lisada. Iga rühma õunapuu pilt sai ilusaid õunu täis.
Pihlakas jutustas lastele, et enda võluväega suudab ta kurja eemal hoida. Kodu kaitseks peaks igas aias pihlakas kasvama. Pihlaka marjad on heaks toiduks lindudele.
Männipuu jutustas enda käbidest – ta palus leida lastel väike käbi ja suur käbi ning neid siis võrrelda, samuti pidid lapsed leidma paberil olnud kiilikesele käbi sõbraks.
Tammepuu jutustas lastele enda tugevatest juurtest ja okstest. Ta kiitis, et tammetõrud on söögiks paljudele loomadele. Lastega koos lauldi laulu Tamme – taadist.
Toreda matkaseikluse lõpus said kõik rühmad õunapuult kingituseks korvitäie õunu ja pirne.
Tõepoolest oli saabunud sügis!
Rukkilille rühma õpetaja Kaie Piipuu

(teisipäev, 19. mai 2015)
13. mai hommik oli Võilille rühmas ärevust täis – ees ootas külaskäik Päästeametisse. Kuna ilm oli kehvapoolne, siis nii mineku Päästeametisse kui tagasituleku lasteaeda planeerisime bussiga. Linnaliini bussi kasutamisega kaasnes ka väike hirm- buss on väike ja meid üle kahekümne- äkki me ei mahugi bussi. Meie õnneks kõik sujus- bussijuhid ja kaasreisijad olid toredad ja vastutulelikud, lapsed rahulikud, viisakad ja vaiksed. Ütleb ju vanasõnagi: „Häid lambaid mahub palju ühte lauta”.
Linnas oli meil vastas Sandri isa, kellega koos läksimegi Päästeametisse. Esmalt külastasime tuletõrjujaid. Onu Siim ja tädi Katrin tutvustasid maja, päästmiseks vajalikke vahendeid ja loomulikult tuletõrjeautot. Lapsed said ka autosse ronida ja selle sisemust lähemalt uurida. Suurt elevust tekitas see, kui onu Siim näitas, kuidas päästjad õnnetuspaigale ruttavad. Ta laskus mööda selleks ettenähtud toru alla auto juurde, riietus ja istus rooli taha ning oligi valmis välja sõitma ja seda kõike mõne sekundi jooksul. Lapsed lubasid ka lasteaias kiirelt riietumist proovida.
Kohtumine lõppes maitsva „Nublu” kommiga ja iga laps sai kaasa huvitava mängu „Tulest targem”.
Tädi Kaisa juba ootas meid ja me suundusime koos temaga politseisse. Seal ootas meid koer Pätt koos peremehega. Eelmisel aastal käis Pätt koos Kuti ja Vahvaga  meie juures lasteaias oma oskusi näitamas. Seekord olid nad Lätis võistlustel ja nendega me ei kohtunud. Pätt on treenitud otsima halbu ja keelatud aineid. Koer näitas oma oskusi asjade otsimisel, selles lapsed temale konkurentsi ei pakkunud. Saime näha ka seda, kuidas Pätt peremehe korraldusi täidab.
Tädi Kaisa tutvustas politseiautot, selles olevaid aparaate ja tehnikavidinaid. Ka vilkurid ja signaal pandi tööle. Lõpuks proovisime, palju lapsi mahub korraga autosse- saime 17.
Peale ühist pilti ja „Lõvi Leo” kommi taskus, ootas meid lasteaed. Järgmisel päeval vestlusringis eelmise päeva sündmusi meenutades selgus, et pooled meie rühma poisid on tulevikus politseinikud. Eks aeg näitab.
Meie suured tänud Sandri isale, kes selle külaskäigu organiseeris ja tänu Päästeametile, kes meid vastu võttis.

                                Võilille rühma õpetajad Koidu Jalak ja Külli Laum

(neljapäev, 20. november 2014)
Meelespea rühma lapsed viisid oma isad esmakordselt Kuressaare spordihalli.
8. novembril toimus Meelespea rühma isadepäev Kuressaare spordihallis. Idee sai alguse juba 2013.aastal, kui õpetaja Taimi rääkis võrkpallitreener Asko Esnaga, et võiks midagi huvitavat ja sportlikku pakkuda isadele ja lastele. Sellest ideest arenes välja vahva terve pere spordipäev. Kuna võrkpallitreeneril on tihedad võistlusgraafikud, aitas spordiüritust läbi viia tema abikaasa Katriin Esna, kes on ühtlasi ametilt noorsootöötaja ja oli meeleldi abivalmis koostööd tegema. Üheskoos õpetajatega tekkis hea koostöö kohe alguses. Sportlikule üritusele pidi iga pere midagi sinist selga panema, kas salli,särgi, mütsi või püksid. Kolmetunnine sportlik üritus kujunes väga aktiivseks. Alguses toimusid erinevad teatevõistlused. Oluline osa oli isa ja lapse koostöö, näiteks hokikepiga palli veeretamine ümber tähise või näiteks kogu pere rõngaga jooksmas ja ühiselt koostööd tegemas. Laste lemmik oli kindlasti suure linaga saanisõit, sest talv on ju kohe kohe tulemas.

     

Muidugi said lapsed ka isade vastu võistelda näiteks jänkuhüpetes või kahe jala vahelt läbipugemises. Ka söögi ja joogi peale oli mõeldud. Hingamispauside vaheajal kosutati keha puuviljadega, juurviljadega, salatikorvikestega ja muidugi kulus jook marjaks ära. Et lastel põnevust oleks, mängiti ka lemmikut sabamängu. Issid pidid oma laste saba kinni püüdma ja vastupidi. Rahulikum tegevus oli aga õhupallide meisterdamine,kus igaüks sai proovida õhupallist koera või võlukepikese meisterdada. Lastel oli kindlasti tore ka näomaalingute osa, kus iga soovija sai kas kala või lepatriinu oma käele kaunistuseks. Eriline osa kogu üritusest oli kindlasti laste luuletus isadele. Ja väike endameisterdatud medal kaunistas ürituse lõpus isade kaelasid. Isadki olid oma lastele mõelnud ja tänasid oma lapsi, et vahvalt koos aega veedeti.

Kõik lapsed said kuldsed šokolaadimedalid, mis oli kindlasti magus üllatus särasilmadele.

Jette ema Katriin Esna


(esmaspäev, 10. november 2014)
ISADEPÄEV  KARIKAKRA  RÜHMAS

PIMEDUS POLE JU ÜLDSEGI KOLE
PIMEDUS TÄIS ON ASJU HÄID
TUTTAV ON KÕIK, MIDA PUUDUTAB KÄSI
ETTEVAATLIK VAID OLEMA PEAB

Ootasime isasid reede õhtupoole lasteaeda. Kaasa palusime võtta taskulambi. Seekord ei toimunud traditsioonilist isadepäeva kontserti, vaid õhtu veedeti koos isaga rühmas mängides, küpsisetorti süües ja siis mööda maja rännates. Iga isa ja laps said legendi, mida järgides liiguti lasteaiamaja peal ringi. Seal, kus oli pime, tuli kasutada taskulampi. Muinasjututoas tuli isal ja lapsel visata kolli suhu pehmeid palle, spordisaalis mängida korvpalli, muusikasaalis joonistada oma portree ja kottpimedal pööningul liikuda varandusekastini. Kui julgust jagus, pisteti käsi august sisse ja varandus oligi käes.
Enne kojuminekut toimus lasteaiahoovis peitusemäng. Väga vahva oli vaadata, kui isad taskulampide valgel oma last otsima asusid. Ja lapsed olid julged, olles hiirvaikselt peidukohas, oodates isa. Õhtu lõpetasime ühises ringis. Kellel veel aega oli, mängis ka vastupidist peitust – isa peitis, laps otsis.
Isade jaoks õppisid lapsed ära Leelo Tungla luuletuse „Isadel on pikad päevad“. See luuletus sobis meie isadele hästi, sest paljud käivad kodunt kaugel tööl. Aitäh isadele, kes leidsid aega tulla paariks tunniks lasteaeda!

Karikakra rühma õpetaja Ly Pultsin

(esmaspäev, 29. september 2014)
23. septembril toimus meie lasteaias Sügise sünnipäeva tähistamine. Maja taga ootas lapsi värvilises kleidis Sügis, kes jagas lastele põnevaid ülesandeid. Üks rühm pidi lasteaia õuealalt üles leidma kase, teine pihlaka, kolmas tamme ja moodustama siis nende puude ümber just sellise kujundi, mille peale oli ülesanne kirjutatud. Oli selleks siis ruut, ristkülik või kolmnurk. Ja kindlasti pidi puud kallistama ja talle pai tegema.

       

Kui see tehtud, riputas Sügis igale lapsele kaela nimelise medali ja teekond viis hoovist hoopis metsa, Musumänniku terviserajale, kus veel ootas tegemisi. Lõpuks kogunesid kõik lapsed väikesele metsalagendikule, kus ühe värvilise puu all magas siil, peagi jõudis kohale hirmsa kiirusega kihutanud jänes ja oravgi jalutas korvike näpu otsas ümbrust uurides teiste juurde.
Tuli välja, et õpetajad olid lastele lavastanud vahva etenduse „Kes on targem?“
Kui lõbus, ent õpetlik lugu vaadatud, suundus kogu lasteaia pere hanereas mööda kitsast metsarada tagasi lasteaia hoovi. Aga seal ootas juba Sügis ja tal oli üllatus igale lapsele – ilus ja mahlane õun. Kohtumine Sügisega meeldis nii lastele kui täiskasvanutele.

Meelespea rühma õpetaja Lea Õispuu

(kolmapäev, 16 aprill 2014)
Südamenädal lasteaias.
Meie lasteaias on heaks tavaks valmistada mitmekesist toitu kasutades võimalikult palju kodumaist kvaliteetset toorainet. Lisaks pakume vahepalaks hommiku- ja lõunasöögi vahel igapäevaselt puu – ja juurvilja, pähkleid, seemneid.
Südamenädalaks ettevalmistusi tehes vaatasime lasteaia kokkadega menüü üle ja planeerisime tervisevõileibade tegemise teisipäeva ja neljapäeva hommikuks. Oluliseks pidasime koos tegutsemise võimalust ja ise tehtud lõbusa näoga leib

   

maitseb kindlasti paremini. Teisipäevase leiva komponentideks olid näkileib, teraline kohupiim, õun, redis, paprika, basiilik ja petersell, neljapäevase leiva komponentideks rukkileib, juust, tomat, kurk ja maitseroheline. Ühtlasi käisin teisipäeval lastele rühmades rääkimas erinevate aed- ja köögiviljade kasulikkusest meie tervisele. Kuna varasemast läbiviidud lapsevanema rahuloluküsitlusest saime ettepaneku tutvustada lastele uusi aiasaadusi, siis oli ka hea võimalus tutvustada ja koos maitsta nuikapsast ja pastinaaki.

    

Tagasisidena rühmadest oli positiivne – nuikapsas oli mahlane ja väga maitses lastele, pastinaagiga veel sõlmitakse sõprust.
Hea meel on tõdeda, et õpetajad kasutavad hoolsasti ka lasteaeda ümbritsevat Musumänniku terviserada, lasteaia lähedal asuvat kergliiklusteed ja Põduste jõe kallasrada looduses viibimiseks ja lastega liikumiseks. On ju aktiivne liikumine värskes õhus ja tervislik toitumine terve ja elurõõmsa lapse jaoks väga olulised tegurid.

Tervishoitöötaja Ester Leis
(teispäev, 8. aprill 2014)
Naer on terviseks
1. aprillil oli Karikakra rühmas naljapäev. Suur röövel Ly ja tema peakokk Ülle ootasid hommikul põnevusega laste saabumist. Lapsed olid muutnud end vanemate abiga naljakateks tegelasteks. Saabusid orav, jänesed, komm, Batman, Spiderman, vanamees, röövel, Pipi, kloun, ahvipoiss, haldjas, printsess, rapuntsel ja imeilus tüdruk. Kõige lõpuks saabus ka printsess Helle ja muinasjutu mängimine algas.
Ühel hetkel kadus aga printsess Helle ära. Kõik tegelased eesotsas suure röövli ja peakokaga läksid teda mööda maja taga otsima. Direktor teadis rääkida, et printsess oli röövitud ja viidud mitme mäe ja mere taha. Otsisime teda siis isegi keldrikorruse pimedast koridorist, piiludes taskulambi valguses mõnest uksest sisse. Spordisaalis sõudsime üle tormise mere ja jõudsime kõrge torni juurde. Printsess hüüdis meid appi. Koos viskasime talle köie ja meie imeilus kadunud printsess saigi päästetud! Torn ise lagunes paljudeks tükkideks.

    

Üheskoos mängisime ka naljamänge „Vanaisa vanad püksid” ja „Siga lendab” koos pantide lunastamisega. Peakokk pakkus maitsvaid juurviljakrõpse.
Ühine pidu jätkus rühmas Kaisa sünnipäeva tähistamise ja tema ema küpsetatud suus sulava tordi söömisega.

                                                                                           Karikakra rühma õpetaja Ly Pultsin

 (reede, 21.märts 2014)
Meeldejääv emakeelepäev
Emakeelepäeva (14 märts)  kavandades arutasime õpetajatega, et tähistame seda paari rühma kaupa.
Võilille rühma 4–5-aastased lapsed ja Karikakra rühma 5–6-aastased lapsed kohtusid emakeelepäeval muusikasaalis. Lapsed kuulasid ja vaatasid õpetajate Helle ja Ly esitatud Piret Raua lugu „Vihmaussiemanda kübarad”. Seejärel esinesid Võilille lapsed luuletusega „Abivalmis laps”, mille autoriks Heiki Vilep. Johanna Võilille rühmast esitas kõigile julgelt ja ilmekalt kodus õpitud Leelo Tungla luuletuse „Emad ja lapsed”. Koos muusikaõpetaja Estiga lauldi hea tuju laulu ja mängiti neli laulumängu: „Tumba-Jumba”, „Lõbusad rütmid”, „Lepatriinu” ja „Lapaduu”.

    

Olime Võilille rühma õpetajatega kokku leppinud, et vahetame sel päeval mõneks ajaks lapsed ära, et lapsed saavad teise rühma külla minna. Võililled läksid siis Karikakra rühma mängima ja Karikakra lapsed Võilille rühma. Õpetajad jäid oma rühmadesse. See oli tore ja lastele meeldiv vaheldus. Võilille tüdrukud vallutasid nukumajad ja väikesed nukumängud, poisid sättisid end legokasti ümber. Põnevusega otsiti võõrast rühmast ka tuttavaid mänguasju, mida endagi rühmas leidub. Aeg lendas ja kõikidel oli huvitav.

     

Võilille lapsed olid viisakad ja vestlesid julgelt nende jaoks siiski võrdlemisi võõraste õpetajatega, mis siis, et õues ja maja peal kohatud. Hiljem rääkisid õpetajad Külli ja Koidu, et ka Karikakra lapsed olid endale kohe tegevust leidnud – tüdrukud nukunurgas toimetamise ja poisid autodega liiklusvaibal mängimise.
Kokkulepitud mänguajast ei tulnud aga midagi välja, sest kella kukkudes ei tahtnud kummagi rühma lapsed veel oma rühmadesse tagasi minna. Just said ju mänguhoo sisse! Seega pikenes külaskäik laste endi soovil kuni õueminekuni.
„Kas me võime veel tulla?” kõlas lahkumisel laste suust.
„Ikka võite,” oli kahe rühma õpetajate ühine vastus.

Karikakra rühma õpetaja Ly Pultsin

14. märtsil tähistasime kogu oma lasteaia perega emakeelepäeva. Kellukese rühmas oli elevust sel hommikul palju. Väikesed , 3-4a Kellukesed ootasid põnevusega, millal me juba väikestele, 2-3a Rukkilille rühma lastele külla läheme.
Rukkilille rühma õpetaja Kerdi kaasabil etendasid lapsed meile lavastuse „Kolm karu“. Siis mängisime koos ja sõime kommi. Seejärel kutsusime sõbrad enda rühma külla. Lapsed vaatasid koos käpiknuku-lavastust

     

„Kakuke“, Meie rühma lapsed lugesid väikestele sõpradele luuletuse „Kodu“. Seejärel jõudsid juba meie suured, 6-7a lapsed koos Nurmenuku rühma sõpradega (5-7a) ning nii meie enda kui ka Rukkilille väikesed nägid meie suurte poiste lavastust „Vanaisa mis?“
Toas oli lapsi palju, söödi õunu ja mitmes vanuses lapsed said omavahel mängida ning uusi sõpru juurde.
Lühike ja kokkuvõttev kommentaar sellele päevale lastelt oli „Täna oli nii tore päev!“

Kellukese rühma õpetaja Sinaida Koppel

Nurmenuku rühma lapsed tähistasid emakeelepäeva koos Kellukese rühma suuremate lastega.
„Tere hommikust!“ said lapsed üksteisele öelda saalis. Rõõmsa tunde tekitas aknast sisse paistev soe kevadpäike ja õues lehviv Eesti lipp.
Kõigepealt laulsime muusikaõpetaja Estiga „Lipu laulu“ ja tantsisime kaks lõbusat tantsu. Seejärel lugesid Nurmenuku rühma lapsed Kellukese sõpradele kingituseks luuletuse „Emakeel“ ja iga laps ütles tema meelest eesti keeles kõige ilusama sõna. Selgus, et laste meelest kõige ilusamad eestikeelsed sõnad on laste endi jaoks olulise tähendusega – ema, isa, sõber, päike, kallis, armas, kiisu, kutsu. Seda, et sõnad võivad vahel ka inimesi pahandada, nägime Kellukese rühma poiste lavastust vaadates.

    

Pärast seda suundusime Kellukese rühma. Suur tänu õpetaja Anne Lemberile imearmsa jutu „Ämbliku pesupäev“ jutustamise ja kingituseks saadud töölehe eest. Lapsed, nii suured kui väikesed, kuulasid ja vaatasid hiirvaikselt. Põnev oli ka teises rühmas mängida ja niisama uudistavalt ringi vaadata. Et koos oli vahva olla, kutsusid Nurmenuku lapsed Kellukesed ka enda le enne õue minekut külla. Märgates laste säravaid silmi, võib öelda, et see oli lasteaias tõesti üks vahva hommikupoolik.

Nurmenuku rühma õpetaja Merle Rosljuk

(detsember 2013)
Advendiajast.
Taas kord on hakanud otsi kokku tõmbama üks aastaring. Kätte on jõudnud aasta üks oodatuim ja muinasjutulisem kuu – jõulukuu. Jõulud algavad advendiajaga ja Tuulte Roosi lasteaia perel on toredaks traditsiooniks saanud tähistada esimest adventi ühise koosviibimisega saalis. Sel päeval kehastuvad lasteaiaõpetajad muinasjututegelasteks, kes juhatavad sisse advendiaja ja esitavad selgeks õpitud näidendi kogu lasteaia perele. Sel aastal oli aga äärmiselt tore, et õpetaja abid olid kaasatud muinasjutust osa saama. Seekord oli nende kord kehastuda jänkudeks, karuks, rebaseks, harakaks, päkapikuks, kes esitasid õpetaja Taimi kohandatud lühinäidendi „Sabad“. See oli vahva!

Näitlejad said hästi hakkama ja publiku vastuvõtt oli soe. Metsarahvas soovis kõigile ilusat advendiaega. Seejärel süüdati advendiküünal igale rühmale. Õpetaja sai selle enda kätte ja kõik lapsed koos oma õpetajatega võisid taas minna rühmadesse.
Salapärane jõuluaeg aga jätkus. Väga oodatud jõuluvana tulekuni oli ju veel tervelt kolm nädalat. Päkapikud hiilisid hommikuti männimetsa all oma laternatega ringi. Ja isegi õhtuti.
Oh seda rõõmu, kui siis lapsed avastasidki rühmades akende peale pandud susside seest kommi, mandariini, šokolaadi. Õpiti hoolsasti luuletusi, laule, tantse – oodati ju väga jõuluvana.
Lõpuks jõudiski kätte kauaoodatud jõulupidu, mis sel aastal erines eelnevatest – METSAPIDU.
Sel päeval oli majas elevust rohkem kui kunagi varem. Taaskord sisenesime muinasjutumaailma. Õpetajatest said karu, jänesed, rebane, harakas ja päkapikk. Metsarahvas võttis oma kohad metsas sisse ja muinasjutt võiski alata. Rühmade kaupa liikusid lapsed mööda küünaldega märgistatud rada karu koopa juurde, äratades koos päkapikuga talveunest karu. Seejärel haraka ja rebase koju ja lõpuks jäneste juurde, kes olid keetnud suure pajatäie riisiputru mandlilaastudega, mida lahkelt kõigile pakuti. Kõik said soojast pudrust kõhu täis. Ei unustatud ka päris metsaelanikke, kellele lapsed olid kodudest kaasa toonud õunu, leiba, juurvilju ja seemneid lindudele. Õunu, leiba ja juurvilja riputati nöörikestega puude okstele ja pandi ka salapäraste urgude juurde, kus arvati olevat loomade kodu.

      

Ja ühtäkki, nagu võluväel, oligi jõuluvana, päris jõuluvana laste keskel. Sellel aastal tuli ta autoga, kuna maapind oli lumeta ja saanitee puudus. Siis oligi aeg jõuluvanale esitada õpitud laulud, tantsud, luuletused. Kogu lasteaiapere moodustas ümber jõuluvana suure ringi ja üks tõeline METSAPIDU algaski. See oli lõbus. Jõuluvana kiitis lapsi, jagas kommipakke ja andis lubaduse ka järgmisel aastal kindlasti tulla.
See oli üks äraütlemata vahva ja tore päev.
Selline metsapidu võik korduda ka järgnevatel aastatel. Jääb üle vaid loota, et Lumeeit oma lumeveskid selleks ajaks korda saab ja meie metsarajad valge lumevaibaga katab.

Karikakra rühma õpetaja abi Ülle Altmäe

(teisipäev, 18.november 2013)
Tavalise isadepäeva kontserdi ja peo asemel toimus 6. novembril Karikakra rühmas hoopis isade hommik. Nii ei näinud isad lapsi mitte ainult laulmas-esinemas, vaid said koos lapsega ka mängida, putru süüa, laulutunnis käia, meisterdada ja õppetegevuses osaleda. Sel päeval olid ilmselt kõige rõõmsamad need lapsed, kes varem lasteaeda jõudsid (esimesed juba poole kaheksa paiku), sest neil jäi kõige rohkem aega koos isaga tegutseda: lauamänge mängida, puslesid kokku panna või ehitada. Igal juhul oli hommikul kella üheksa ajal tavapärase sigina-sagina asemel rühmas suur vaikus: kõik lapsed olid oma isaga tegevusse süvenenud.
Laulutunnis oli vahva vaadata, kuidas muusikaõpetaja ühes jalas oli punane, teises sinine sokk, ning kuidas need jalad üksteisele külla läksid ja tantsisid. Lisaks toredad ringmängud ja ralliauto mäng, kus lapsed lõpuks isade tehtud autopesulast läbi jooksid.
Hommikuse õppetegevuse ajal said isad teada, kui põnevate mängude kaudu lapsed eesti keelt ja matemaatikat õpivad. Lastel, kes muidu on väga leidlikud, oli aga ärevus nii suur, et kui õpetaja palus moodustada lause sõnaga “nina”, tuli pika pusimise peale meelde ainult sõna “tattnina”. Koos meisterdamine pakkus samuti palju rõõmu: tüdrukud kaunistasid roosasid daamiprille pärlite ja litritega, poisid tegid endale tumedad vuntside ja punase ninaga naljaprillid.
Kaisa ema oli teinud kogu rühmale üllatuse – ilusa tordi, mille peal martsipanist isa. Küll see tort maitses koos hea süüa!
Paar tundi isaga koos läks nii ruttu mööda, et kui saabus õuemineku aeg ja isad pidid lahkuma, oli paljudel lastel raske oma isadel minna lasta. Nii tore oli see eriline aeg koos oma isaga! Võib-olla tekkis ka isadel, kes muidu on sageli hõivatud või hoopis kodunt kaugel tööl, tahtmine teinekord koduski maha istuda ja koos oma lapsega lihtsalt mängida, enne kui see imeline väikelapse aeg mööda läheb.
See oli tõesti mõnus hommikupoolik. Suur-suur tänu armsatele Karikakra rühma õpetajatele Hellele ja Lyle ning Üllele, samuti Kaisa emale tordi eest!

Luise ema, kes sellel hommikul asendas isa

(kolmapäev, 30. oktoober 2013)
27.septembri hommikupoolikul sai meie lasteaias teoks selle sügise esimene suurem üritus lastele – „ Sügis pani selga kuldse kuue“. Lasteaia hoovi oli ära eksinud suure korviga karu, kes sattus siia värvilisi sügislehti korjates. Ta palus lapsi end aidata leidmaks teed tagasi metsa. Karu rääkis, keda põnevat ta oma teel kohanud oli, jagas laiali kogemata korvi sattunud puuviljadest kaelakaardid ja saatis lapsed teele, et ka neil oleks põnev kohtuda erinevate loomadega.

Kibuvitsapõõsa tagant hakkas kostma haraka haledat kädistamist. Ta istus oma „HARAKA MÄNGUPESA“ ees, vihmast märg ja külmast kössis. Et sooja saada , kutsus ta lapsed endaga laulumänge mängima. Haraka sõber kärbseseen haaras akordioni kaenlase ning muusikat ja laste kilkeid sai terve hoov täis. Tänutäheks vajutas harakas laste kaelakaardile märgi ja jagas lahkelt rosinaterakesi.
Edasi ootas lapsi ees „RONGISÕIT“. „Lasteaia“ peatuses sai iga laps endale jänese käest pileti. Rongipiletiks oli puuleht ning peatused olid vastavalt „Kase“ ja „Vahtra“. Rong, mille vedurijuhiks oli karuott, alustas liikumist, et sõita lagendikule võimlema ja liikumismänge mängima. Mängud mängitud, märk kaelakaardil, tervislik õunaamps põses, alustas rong taas teed lasteaeda. Aga seiklused ei olnud sellega veel lõppenud.

       

Ees ootas suur silt, millelt teadjamad lugesid – „SIILIKESTE KOOLiTEE“. Koolini viis mändide tagant kivikestega märgistatud tee. Seal ootasid lapsi siilikesed Siiri ja Suusi. Nad andsid lastele nuputamiseks mõistatusi, koos loeti rütmisalmi ja lahendati kivide, kastanimunade ja tammetõrudega erinevaid matemaatilisi ülesandeid. „Siilikeste kooli“ eduka läbimise eest sai iga laps märgi oma kaelakaardile ning põske porgandist ja kaalikast valmistatud seenekese.
Lõpetuseks laulsime kõik koos Tuulte Roosi lasteaia laulu ja tundsime end taas suure sõbraliku lasteaiaperena. Üritust ei seganud ka väike vihmasabin, sest nagu Fred Jüssi on öelnud: „Õues olemiseks ei ole halba ilma, vaid on vale riietus!“
Rõõm ja rahulolu üritusest oli väga suur. Ees oli ootamas õues õppimise nädal, mis tagas liikumist võimaldava õpikeskkonna ja pakkus erinevaid võimalusi kõigi meeltega õppimiseks.
Võilille rühma õpetaja Koidu Jalak

(reede, 18. oktoober 2013)
Karikakra rühmas oli oktoobrikuu algus põnev. Algasid kauaoodatud ujumistegevused, toimus õuesõppe nädal ning Lisette ja Elsa-Marie emad käisid meil külas.
2. oktoobril rääkis Lisette ema Kairi Sepp lastele mesilaste elust tarus. Tal olid kaasas mesilaste poolt pooleldi kaanetatud kärjeplaadid. Lapsed said uudistada mesilaste käike. Samuti oli ta kaasa toonud peotäie hukkunud mesilasi, keda nii mõnigi laps ei julgenud kätte võtta. Lapsed said proovida kärjemett ja mesiniku riideid. Hommikupoolik oli väga hariv ja see kõik oli huvitav nii lastele kui ka õpetajatele. Aeg läks ruttu, sest Lisette ema oli kõik huvitavalt planeerinud. Meepurk, mille ta meile jättis, sai tühjaks juba mõni päev hiljem, kui käisime linnuvaatlustorni juures rännakul. Suured tänud Lisette emale!

     

9. oktoobril küpsetas Elsa-Marie ema Kadri Saar koos lastega seemneleiba. Ta ise nimetab seda „laisa inimese seemneleivaks”, sest see on juuretiseta. Elsa-Marie ema retseptis oli palju erinevaid toiduaineid, nii et kõik lapsed said midagi teha: keefirit kallata, siirupit pigistada, erinevaid seemneid puistata, jälgida numbreid kaalul, et näha, millal erinevaid jahusegusid küllalt saab jne. Lõpuks, kui kõik kokku segada tuli, kostus laste seast hüüe: „See on küll meeste töö!” Lõunasöögiks sai seemneleib valmis ja mõttetera „Omatehtud leib on kõige magusam” pidas igati paika. Aitäh Elsa-Marie emale retsepti jagamise ja õpetuse eest. Oli väga huvitav ja tore päev!

      

Karikakra rühma õpetajad Ly Pultsin ja Helle Saarlaid

(reede, 11. oktoober 2013)
KURESSAARE LASTEAIA HOOLEKOGUD KOHTUSID
8. oktoobril toimus Kuressaare lasteaedade hoolekogudele baaskoolitus, mille viis läbi Kristiine Vahtramäe Eesti Lastevanemate Liidust.
Ida- Niidu lasteaia hoolekogu esimehena tundsin juba mõnda aega, et meie suures lasteaias on koostöö juhatusega kulgenud väga üksmeelselt ja sujuvalt. Kohe nii hästi et, tekkis lausa kahtlus meie võimekuses probleeme näha. Otsustasin professionaali poole pöörduda ja vastav koolitus siia kohale kutsuda. Võimalusest haaras 36 hoolekoguliiget praktiliselt kõigist linna lasteaedadest kokku.
Kristiine Vahtramäe alustas põhitõdedest ehk mõistetest nagu laps, lapsevanem, edukus, haridus. Selleks, et teha koostööd tuleb need mõisted omavahel üheselt arusaadavaks muuta. Oluline on, et märkaksime nende mõistete mitmetahulisust. Alles siis saame hakata püstitama ühiseid eesmärke.
Arutleti erinevatel seadusandluse ja praktilistel teemadel, aga kõlama jäi mõte, et hoolekogu roll on juhtkonda toetav, mitte vastanduv. Ehk seal, kus hoolekogu näeb viga laita, ta läheb ja aitab. Otsustati olla tublid ja suhelda avatult – ükski mõte ei ole rumal ja ükski probleem ei ole piinlik. Ainult nii saab ära hoida probleemide „selja taga“ suureks puhumise.
Hoolekogud said endale ülesande suhelda lasteavanematega, teha ajurünnak, püstitada konkreetsed eesmärgid ning jagada omavahel tööülesanded. Ajakava peaks olema konkreetne. Eesmärgid võiksid olla nii lühiajalised kui ka kaugele etteulatuvad. Töö algab kõigis lasteaedades juba oktoobris kui toimuvad esimesed koosolekud.
Saime teada, et mitte kõigis Eesti linnades ei ole nii kohusetruud haridusnõunikku, kes kuulub samal ajal kõigi linna lasteaedade hoolekogudesse ning suudab ka osaleda kõigil koosolekutel – sh ka kõnealusel koolitusel. On selge, et nii omab meie linnavalitsus parimat ülevaadet ja saab pakkuda maksimaalset koostööd käesolevate vahendite piires.
On hea meel tõdeda, et tekkis väga mõnus, teineteist toetav õhkkond ning üleüldine huvi kohtuda suures ringis kõigi linna hoolekogudega vähemalt korra aastas. Kindlasti näeme me taas kevadel, et jagada oma rõõme, muresid ja vahetuid kogemusi. Ootan põnevusega.
Igatahes sain aru, et probleeme juurde otsida ei ole vaja. Pigem võime olla uhked oma hoolekogude üle, kus valitseb mõistlik ja produktiivne õhkkond. Alati saab paremini ja võib mõelda juurde lasteaedasid toetavaid aktsioone ja projekte.
Kõiki osalejaid ja koolitajat tänades.
Maris Rebel
Ida-Niidu lasteaia hoolekogu esimees

(esmaspäev, 5. november 2012a.)
Nublu ja tuletõrjujate külaskäik.
18.oktoobril külastasid meid päästetöötajad tuletõrjeauto ja Nubluga.
Meie ja Kellukese rühma lapsed said teada, milline on tuletõrjujate tööriietus, mida nad peale tulekustutamise veel tegema peavad ja kuidas peab hoolitsema suitsuanduri eest kodus.
Nimelt on tuletõrjujatel riided just selleks, et neid palavuse eest kaitsta ja saapaninad on nii tugevad, et autogi võib üle sõita ja midagi ei juhtu. Seda võisid lapsed hiljem õues saapaninade peale astudes ning tugevust katsetades proovida. Tuletõrjujad ja päästeameti ennetustöö büroo vanemspetsialist Kätlin Poopuu andsid lastele teada, et mundris meest ei pea kartma ja õnnetuse korral on ta appi tulnud. Samuti õpetasid nad mänguliselt, kuidas tulekahju korral roomates ohutult majast väljuda ja minna eelnevalt kokkulepitud kohta ning kutsuda appi täiskasvanu. Õppisime koos Nubluga, kuidas jätta meelde päästeameti number. Nimelt tuleks näpuga osutades kokku lugeda suu-1, nina-1 ja silmad-2 ning kokku saabki 112. Nublu jagas tubli kuulamise eest lastele ka enda pildiga kommi. Suitsuandurit peaks kodus vahel lapi ja tolmiuimejaga puhastama ning patareid vahetama. Selline ülesanne anti lastele kodus koos ema-isaga teha.
Õues tutvusid lapsed päästeauto tehnikaga ja said ronida kõrgele autokabiini. Samuti said nad teada, et iga asi peab alati olema oma kohal sest muidu ei leia asju üles, kui kiire on. Lõpuks lehvitasime sireeni ja vilkuritega lahkuvatele tuletõrjujatele ning Nublule, kes veetsid meiega toreda hommikupooliku.

Rukkilille rühma õpetaja Katrin Pilden

 

(kolmapäev, 19. oktoober 2011a.)
Kuressaare linnuses saab näha Eesti raamatuillustratsioone Tallinna triennaalilt “Pildi jõud”.
Alates 14. septembrist on Kuressaare linnuse keldrikorruse näitusesaalis seatud üles lasteraamatuillustratsioonide näitus. Tegu on Eesti autoritest koosneva osaga 2009. aastal toimunud kolmandalt Tallinna rahvusvaheliselt illustratsioonitriennaalilt “Pildi jõud”.
Sellise, küll pisut pikema kirja saatis muuseum meile lasteaeda ja hea oli lugeda, et selle näitusega seoses ootab Kuressaare linnus lasteaialapsi muuseumitundi. Arutasime majas nii suurte kui väikestega Meelespea rühmas ning mõeldud – tehtud. Kokku leppisime härra Raul Salumäe ja piltidega kohtumiseks 11. oktoobri päikest täis hommikupooliku. Ja mis kohale jõudes selgus, linnuse raske puidust uks oli avatud ainult meile – meie ees keerati see suure rauast võtmega lahti ja meie selja taga keerati uuesti lukku. Nii põnev ja natuke hirmus-kõditav oli teadmine, et olime lastega ainukesed selles suures hoones. Aga onu Raul oma muheda olekuga viis mõtted kiirelt kunsti lainele. Keldrikorruse näitusesaal oli uusi ja huvitavaid raamatuillustratsioone täis. Aeg- ajalt kostus hüüatus: „Aa, mul on see raamat kodus, aga nime ma ei mäleta!“ või „Näe, mul on see raamat kodus, see räägib haldjatest“ , ka mul õnnestus ühed tuttavad pildid lõpuks leida – isade unejuttude raamatust või vähemalt kunstnik oli sama.
Kui näitusele tiir peale tehtud, kutsus onu Raul lapsed pika laua taha, kus ootasid juba raamatukogust laenuks saadud lasteraamatud kõigi näitusel olnud piltidega. Lapsed kohtadele sätitud, põnevad raamatud laual ringi käimas, luges onu Raul lastele raamatust „Eesti uued muinasjutud“ ühe jutu. Kui see loetud ja teema läbi arutatud, said lapsed suured paberid ning pliiatsid – kriidid ja asusid ise muinasjutupilti joonistama. Oli tükk pusimist – mõtteid tekkis ju nii palju. Aga valmis nemad said ning oh üllatusi selle onu Rauli varrukas, töödest pandi koos üles näitus – just sinna trepikäiku, kust tavaliselt isa – emaga linnuse külastamine algab. Ja kõik see toimetamine sai pildikaamerasse kinni püütud. Lapsed said sedagi teada, missugune lasteraamat onu Rauli ennast eluteel saadab – Karlssoni lood.
Lõpetuseks saime kaasa kuldse tarkusetera keerulisteks aegadeks Katuse – Karlssonilt: „7+7 on 10, mina võtan oma 7 õuna ära, see on juba teie probleem, kui te teistmoodi olete arvutama õppinud!“

õppealajuhataja Tiina

(teisipäev, 18. oktoober 2011a.)
Kellukese rühmaga Angla Pärandkultuurikeskuses
12. oktoobri hommik lubas nii päikest kui vihma. Lapsed ootasid seda hommikut juba ammu- pidime sõitma Angla tuulikumäele leivategu ja muudki põnevat vaatama.
Bussisõit ATKO firma valge väikese bussiga kestis pisut üle poole tunni.
Lapsed olid bussisõidu ajal väga elevil ja jutukad. Bussiaknast paistis päike, kollakas-rohelised puud ja paiguti tumehall taevas. Saime ka vihma. Ikka ja jälle said lapsed ka vikerkaart imetleda.
Anglasse kohale saabudes pani valgetes linastes riietes mölder isegi väikesed lapsed üsna pikalt kuulama oma seletusi leivaviljast, selle tuulamisest ja mõõtmisest, viljakirstudest, tuulikutest ja nende tuuldepööramisest, viljakoti ülesvinnamisest ja vilja jahvatamisest.
Tedre talu hollandi tuulikus leidsime varju hetkelise rahehoo eest.
Peamajas ootas meid soojas toas lahke perenaine. Alustuseks saime kuulata kitarriga saadetud vahvat laulu ämblikust ja teistestki elukatest. Laulu lõppedes pöörasime ümber ja märkasime suure saali teises küljes lauda, kus valge mütsiga pagarionu leivataigna juba hakkama oli pannud. Lahkelt jutustas ta meile leivategemise lugu, alustades vee, jahu ja juuretise segamisest. Seejärel vormis ta taignast 4-5 leivapätsi, silus neid veega, tegi lõiked peale ja tõstis 1-2 tunniks kõrvalolevasse kuumaksköetud leivaahju küpsema. Laste kaelad venisid selle pingsa vaatamise järel küllap paar sentimeetrit pikemaks.
Kuniks leivad küpsema pidid, ootasid meid aga käsitöötoad. Iga laps võis valida, millist tegevust eelistab ja nii proovisid 4-5 usinat tüdrukut perenaise juhendamisel kätt nõelviltimises, 7-8 osavat poissi panid kadakatükkidest kokku kohe päris enda pukktuuliku ning ülejäänud hakkajad lapsed toimetasid savitoas, meisterdades endile savist neljakandilise kausikese. Savitoa meister (seesama, kes meid algul lauluga tervitas) jagas kõigepealt iga lapse jaoks tüki savi. See tükike tuli pressrulli vahelt läbi lasta, et õhumullid tööd põletusahjus katki ei teeks. Lapsed vaatasid ja imestasid, kuidas vormitust käntsakast saab ilus sile ja õhuke saviplaat. Edaspidiseks savitööks istusime suure pika laua taha. Iga laps vajutas rulliga oma saviplaadikese sisse ilusa pitsimustri, lõikas peenikese pulgaga õige suurusega ristküliku välja, patsutas pannilabidaga tulevase aluse servad kumeraks ja kraapis ettevaatlikult põhja alla oma nime. Igaüks võis oma töö glasuurvärvidega ka ära värvida. Isegi värvilisi klaasitükke lisasime ilustuseks. Valminud tööd tõstsime ettevaatlikult riiulile nädalaks kuivama. Näeks juba kiiremini, kui vahvad need tööd välja kukuvad!

Poolteist tundi kulus märkamatult. Juba kutsuski majaperenaine meid ahjusooja leiba maitsma. Pagar lõikas leivad lahti. Mis lõhn !!! Laudadel oli ka maitsevõi ja hea kuum taimetee. Kõik oli nii maitsev , et muudkui küsiti juurde. Kõik söödi ära! Peale sööki tõusid lapsed püsti ja laulsid pererahvale tänuks meie lasteaia ilusa tunnuslaulu „Tuulte Roos, Tuulte Roos…” Pererahvas omakorda kiitis meie lapsi, et nad nii süvenenult ja hoolsalt oma käsitööd tegid, ei mingit virisemist, igavlemist ega ringijooksmist, ei mingeid pahandusi ega erilisi manitsemisi – lausa rõõm olnud selliste lastega koos olla. Rõõmsad näod ja säravad silmad. Ja neil oli õigus – nii see oligi.
Väljasõidud on ikka toredad, aga see Angla-sõit oli minu arvates lihtsalt väga õnnestunud ja tore – alates läbimõeldud ettevalmistustöö teinud ja lastega koosolemist nautivatest õpetajatest Annest , Itist ja Millast, samuti tublist bussijuhist, silmatorkavalt lahkest ja hästitoimivast Angla meeskonnast ja ikka – meie päikeselistest lastest. Kõik toimis nagu kellavärk, kõigele oli mõeldud ja inimesed olid nii sõbralikud.
Tore, et Irise ema ja mina saime väljasõidul osaleda. Sellist rühmaga koosolemist soovitan edaspidi võimaluse korral igale lapsevanemale.

Kauri ema Edith Sepp

(kolmapäev, 27. aprill 2011 a.)
Veerevale kivile sammal peale ei kasva…
Liikumisel on lapse arengu mõjutajana väga oluline osa. Uuringute tulemusel on selgunud, et regulaarselt liikuvate ja sportivate laste kehaline ja vaimne areng on väheliikuvate eakaaslaste omast kiirem. Laste ja noorte arengus on normaalne, et lisaks vaimsete võimete täiendamisele liigutakse või sporditakse vähemalt 1,5 tundi päevas.. Sport ja liikumisõpetus on asendamatu õppevahend sotsialiseerumise ning vaimse ja füüsilise tervise mõistmisel.
Kuressaare linna Tuulte-Roosi lasteaia Võilille rühma lapsed võtsid üleskutset „Sinu sammud loevad „ väga tõsiselt. Tavapäraselt alanud päev tõi lastele üllatusi. Orienteerumisalane vestlusring andis täiskasvanutele tagasisidet laste teadlikkusest GPS seadmete olemasolust ja toimimisest. Seda, et tänapäevane elektrooniline kaart põhineb algselt paberile joonistatud kaardil oli enamusele mudilastest üllatuseks. Võimalikkust kaardi järgi liikuda said lapsed proovida õues, oma lasteaia territooriumil. Mahamärgitud üheksale kontrollpunktile alustati „jahti“ oma kaardiga üheaegselt neljast erinevast stardikohast. Väga vahva oli vaadata laste reaktsiooni punktide noppimisel, mille taustaks olid keskendunud näod ja jooksmisest põhjustatud ähkimine. Rõõmsad ja rahulolevad punapõsksed lapsed lõpetasid enamasti ükshaaval orienteerumise. Ühiselt arutleti kõige paremini peidetud-leitud punktide üle ja tunti võidurõõmu.
Lausa jahutavalt mõjus mõte, et ees on ootamas teine ala – mõõduvõtmine basseinis. Lapsed on aastate vältel veega väga heaks sõbraks saanud ning õpitut on paslik kinnistada lausa liikumiskiiruste võrdlemisega. Igakevadine traditsioon, mil kooliminevad lapsed ujuvad basseinis võidu.
Kokkuvõttes oli tinglikult tegemist ju lausa duatloniga, mis koosnes kahest alast, orienteerumine + ujumine. Üleriigilise Liikumispäeva ideest kinnihaaranud Tuulte –Roosi lasteaed aitas lastel seada sammud sportliku eluviisi suunas. Peaasi, et meil – täiskasvanutel, jätkuks tahet olla neile eeskujuks lisaks sõnadele ka tegudes.
Lasteaia ujumisõpetaja Ülle Räim

(neljapäev, 14. aprill 2011 a.)
Kolmapäeval, 13. aprillil toimus meie lasteaias esmakordselt veeohutuse päev. Päeva raames jagasid oma ala spetsialistid meie kasvandikele tarkusi veeohutusest.
Rukkilille, Meelespea ja Võilille rühma lapsed said spordisaalis teha nn “kuiva trenni”- kuulasid ja panid tähele ning pärast basseinis kõike ise läbi teha.
Alustuseks sai spordisaalis iga laps Nublu pildiga kommi, mille paberil oli hädaabinumber 112. Et number meelde jääks pani laps kõigepealt sõrme suule, siis ninale ja lõpuks kaks sõrme silmadele “üks, üks, kaks” korrati koos liigutustega. Veel sai tarkust juurde päästevesti kasutamisel ja õigesti selga panemisel.
Basseiniruumis ootasid juba ujumisõpetaja Ülle ja tuukri ametit pidav onu Fred Päästeametist. lapsed said proovida, kuidas teist inimest päästerõngaga päästa, kuidas on ohutum rõngasse pugeda ning uudistada varustust, millega päästja talvel jäisesse vette läheb. Tuletati ka meelde, et mere ääres mängides ei tohi niisama nalja pärast appi karjuda kiljuda.
Aitäh ujumisõpetaja Üllele ja päästeameti töötajatele Kätlin Poopuule, operatiivkorrapidajale Reinar Ivanovile ning Kuressaare kordoni piirivalvurile Fred Veldermannile, tänu kellele see tore päev toimuma sai!
Rukkilille rühma õpetaja Katrin Pilden

 

(kolmapäev, 16. märts 2011 a.)
Saaremaa Ühisgümnaasiumi I A klass pidas 11. märtsil aabitsapidu, kuhu olid kutsutud kõik emad – isad, vanaemad – vanaisad ja ka lasteaiaõpetajad. Lapsed on koolis käinud 100 päeva ja esimesed aabitsatarkused on peas. Õpetaja Margit Mägi, muusikaõpetaja Riina Oeselg ja lapsed olid sel puhul kokku pannud toreda kontserdi. Seal võis näha palju toredaid etteasteid: laste enda välja mõeldud lavastust, lühikesi vahekõnesid, luuletusi, laule, tantse, laulumänge, võimlemist. Lapsed panid kogu publiku kaasa mõtlema, esitades mõistatusi ja küsimusi aabitsa kohta. Kõige parem aabitsa tundja oli Johannese ema. Elasime oma lastele südamest kaasa ja tundsime rõõmu nende heast esinemisest. Vesteldes õpetaja ja lastevanematega saime kinnitust, et meie lastel läheb koolis hästi.
Aitäh õpetaja Margit Mägile, et saime sellest toredast peost osa!

Karikakra rühma õpetajad Ly Pultsin ja Helle Saarlaid